Jäätmemajanduse statistika on õõvastav nii kohalikus, Euroopa Liidu kui ka üleilmses kontekstis, aga kas teame, kelle südametunnistusele see kirjutada, kas tootja, tarbija või jäätmekäitleja?

Kuidas üldse suhtuda jäätmetesse – kas need on meie hädade põhjuseks või hoopis tagajärjeks? Ja millisel hetkel saab ühest tarbeasjast rämps – kas juba siis, kui see läheb masstootmisse või moehooaja lõppedes või alles siis, kui ese muutub täiesti kasutuskõlbmatuks? Millist käitumismudelit peaksime tavatarbijana eelistama – jäätmetekke vähendamist või täielikku üleminekut ringkasutatavast toormest valmistatud toodetele? Kas on ka muid lahendusi, millega ravida ületootmist ja ületarbimist? Kas terminid “kestlik” , “jätkusuutlik”, “tarbijasõbralik”, “ressursisäästlik” jne ikka on üheselt tõlgendatavad või võib mõni ese olla ühteaegu nii tarbijasõbralik kui ka keskkonnavaenulik? Neile ja sarnastele küsimustele püüamegi kursuse käigus vastused leida.

I kohtumine: Harjumuspärase tarbimisloogika inventuur

• Milles seisneb vastutustundlik tarbimine ja millistest põhimõtetest oma valikutes lähtuda?
• Kuidas tekitada võimalikult vähe jäätmeid?
• Mille alusel hinnatakse meil ja mujal maailmas erinevate materjalide kestlikkust, millised jäätmed on probleemseimad ning millised perspektiivseimad?
• Olulisimad sekundaarse toorme/jäätmeringlusega seonduvad regulatsioonid ja nende kitsaskohad, sh kõikvõimalikud kiirmoe ja rohepesu ilmingud.

II kohtumine: Uus- ja taaskasutus – kas rikaste piiramis- ja vaeste päästerõngas? 

• Võrdleme esemete potentsiaalset ja tegelikku eluiga ning arutleme, kuidas vältida nende sõna otseses mõttes korstnasse kirjutamist, s.o jõudmist segaolmeprügila ladustusplatsile ning sealt edasi prügipõletusjaama.
• Kaardistame meie kui lõpptarbijate võimalused esemete eluea pikendamiseks alates lihtsamatest pisiparandustest kuni paranduskotta viimise, kunstipärase loovkasutuse, tootjale tagastamise ja taaskasutusse suunamiseni. Kas meil on selleks aega, tahtmist, praktilisi oskusi ja tehnoloogilisi lahendusi?
• Tutvume stiilinäidetega omamaise pärandkultuuri varamust – pärandamisest parandamiseni, kohendamisest ümbertegemise ja ümberpööramise, ülekatmise ning keerukamate kunstparandusteni, aga ka erinevates tänastes paranduskodades pakutavaga, samuti võimalusega omandada ringmajanduse alane rakenduslik kõrgharidus.
• Arutleme, kas endisaegne (küllaltki) olmejäätmevaba elukorraldus on tänapäeva tarbimisühiskonnas saavutatav. Ja kui ringmajandus ikka on lähituleviku tarbimismudel, sh argiseid tarbe- ning rõivaesemeid väärtustav taas- ja uuskasutus ning tootjavastutuse senisest ulatuslikum rakendamine, siis milliste põhitõdede ümbermõtestamisest peaksime alustama juba täna.

III kohtumine: 3 praktilist harjutust ehk teeme algust individuaalse jäätmekärpe miinimumprogrammiga sõnas ja teos.

Kursuse läbinu:

• oskab teha senisest teadlikumaid ostuotsuseid;
• on teadlik erinevate tehnoloogiliste ja logistiliste “pudelikaelte”olemasolust ringmajandusele orienteeritud tarbimistsüklis;
• suudab korrigeerida oma igapäevast tarbijakäitumist keskkonnahoiu ning ressursisäästu kontekstis;
• on tuttav mõistete “roheline kasv”, “nullkasv” ja “tasaareng” tähendusega;
• on valmis ümber mõtestama oma seniseid väärtushinnanguid nii indiviidina kui ka ühiskonna tasandil.

Foto: Veronika Nuter – Kristlik taaskasutuskeskus Saksamaal Bonnis.

Õppekavarühm – Looduskeskkond ja elusloodus
Tutvu õppekorralduse alustega