Heal lapsel on ikka mitu nime, eesti keeli võiks niisugust vaipa nimetada kas rehapulga- või tapiteljevaibaks või ka talukambri gobelääniks.

Iidset põimimise tehnikat, mis pärineb viikingite ajast, tuntakse tänagi mitmel pool maailmas Lõuna-Ameerikast kuni Kesk-Euroopa, Gröönimaa, Islandi ning Austraalia ja Uus-Meremaani välja. Sellisel moel on lisaks vaipadele valmistatud ka tekke, istme- ja uksematte, aksessuaare ning isegi ülerõivaid.

Põimimiseks vajaliku riistvara moodustavad 30–100 pulgapesaga aluslaud ja komplekt silmaga lõimepulki, mille ümber põimitakse koematerjal. Sõltuvalt materjalivalikust ning töö eesmärgist võivad nii lõimepulkade läbimõõt, pikkus kui ka arv varieeruda. Mida suurem on pulkade arv, seda laiem saab ka töö lõpptulemus.

Põimematerjaliks sobivad ühtviisi hästi kõikvõimalikud trikotaaži-, kanga-, pitsi- ja lõngajäägid, naharibad, paelad-nöörid, heie, villavorst, töötlemata villajäägid jms. Töö ise on lihtne ja edeneb eriti jõudsalt.

Materjalid:

Esimesse tundi võtta kaasa pikema teraga käärid ja suuremate-hõredamate piidega kamm.

Soovi korral võib kaasa võtta endale meelepäraseid materjalijääke, kokku umbes 500 g jagu. Juhendaja poolt on osalejatele tagatud vajalikud töövahendid, lõimematerjal ja valik põimimiseks sobivaid trikotaaži-, villa- ning lõngajääke.

Koolituse läbinu on:

• omandanud vaibapõimimise põhilised töövõtted ja oskab teostada lihtsamaid geomeetrilisi värvivahetusega põimeskeeme;
• tutvunud erinevate narmaste sõlmimise ja viimistlusvõimalustega.

Igal osalejal valmib kursuse jooksul kindlasti ka üks väiksem vaibake, istme- või uksematt.

Õppekavarühm – Käsitöö
Tutvu õppekorralduse alustega