Enesekaitsest rääkides arvatakse sageli, et see on noorte teema. Või vähemalt nende inimeste teema, kellel on veel jõudu ja kiirust. Vanemaealiste puhul peetakse parimaks kaitseks ettevaatlikkust ja vaikset lootust, et midagi ei juhtu. Selline lootus on habras kaitse.

Autor: Laura Mallene

Jõustavat enesekaitset õpetava Kaidsõqi koolitajana on mul olnud lihtne rääkida laste- ja naistevastasest vägivallast. Lapsevanemad saavad kiiresti aru, miks ennetus on vajalik. Ka naised tulevad enesekaitset õppima selge sooviga end paremini kaitsta. Seal ei pea pikalt selgitama, miks turvalisus loeb.

Eakatevastane vägivald jääb sagedamini varju, seda ei taheta märgata. Teemat lükatakse edasi nagu ebamugavat kappi, mille ust parem mitte avada. Vaikimine on lihtsam kui tunnistamine, et probleem on olemas. Nii on eakate vastu suunatud vägivald püsinud aastaid nähtamatu. Spetsialistide hinnangul on see üks kõige varjatumaid ja alaraporteeritumaid vägivalla vorme. Sellest ei teatata, sest ei taheta pahandusi, kardetakse sõltuvust hooldajast või ollakse harjunud oma ebamugavust taluma. Vaikimine ei tähenda, et kõik on korras. Vaikimine tähendab sageli, et keegi on jäänud üksi.

Märgid on olemas ja need ei ole peidetud peensustesse. Õiguskantsleri kontrollkäikude aruanded hooldekodudesse kordavad samu tähelepanekuid. Vanemaealistele ei ole tagatud elementaarne privaatsus, sealhulgas pesemisel. See ei ole üksik möödalaskmine. See on korduv muster. Kui inimeselt võetakse ära privaatsus, võetakse temalt väärikus.

Seetõttu ei ole eakate enesekaitse teema liialdus ega hirmude külvamine. See on praktiline vajadus. Enesekaitse ei tähenda kaklemist ega jõu kasutamist. See tähendab oskust olukordi hinnata, piire seada, abi kutsuda ja sekkumist ennetada. Kõige olulisem oskus on teadmine, et enda eest seismine ei aegu koos sünniaastaga.

Enesekaitse tähendab ka oskust kaitsta ennast küberkelmide ja õngitsejate eest

Ohtlik on kodus, mitte tänaval

Tavapärane ootus: enesekaitsekursusel me õpime, mida teha, kui tuleb kallale suur ja ohtlik mees, kes võib-olla lõhnab odekolonni, suitsu ja pesematuse järele, kelle silmaiirised on võib-olla narkootikumide tarbimisest suured nagu taldrikud. Seda võib juhtuda. Palju sagedamini toimub aga vägivald kodus. Seal, kus uks on kinni ja seinad vaikivad.

Veel elab vägivald hooldekodudes, kus tööjõudu napib ja abi vajavaid inimesi on palju. Suletud uste taga toimub nii füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda. Selle kõrval on olemas ka emotsionaalne vägivald, mida kogevad paljud eakad omaenda laste või lähedaste käe läbi. Eakas muutub nähtamatuks. Tema soovid ei loe. Tema ei jääb kuulmata.

Seda teemat ei saa ühe artikliga ära lahendada. Küll saan jagada selget ülevaadet ja praktilisi nõuandeid. Enesekaitseprogrammi, millel minu kursused põhinevad, on välja töötanud rahvusvaheline organisatsioon ja taandanud viiele märksõnale: mõtle, röögi, jookse, võitle, räägi.

Esimene samm: mõtle

Vägivalda on ühiskonnas rohkem kui tunnistada tahetakse. See ei alga löögist. See algab piiri nihutamisest, halvustavast toonist, kontrollist, hirmust. Esimene märk ei ole sinikas, vaid tunne, et midagi on valesti.

Mida sa teed, kui see tunne tekib? Kas lükkad selle kõrvale ja ütled endale, et küllap mõtled üle? Või võtad seda tõsiselt? Sisetunne ei ole liialdus. See on kogemuste ja tähelepanekute kokkuvõte. Enesekaitse algab hetkest, kui otsustad sisetunnet usaldada. See võib tähendada lihtsat plaani: kuhu ma liigun, kellele ma helistan, kuidas ma olukorrast eemaldun. Turvalisus ei sünni juhusest, vaid otsusest.

Teine samm: röögi

Teisisõnu – kasuta oma häält, selget, kuuldavat, katkestavat häält.

Koolitajana õpetan suhtlemispsühholoogia võtteid, mis aitavad end kehtestada ilma vabandamata ja naeratava pehmenduseta. Hääl on sageli esimene ja kõige tõhusam enesekaitsevahend. Enesekaitse kõige olulisem sõna on lihtne ei. See sõna ei vaja põhjendust. See ei vaja selgitust. See ei vaja vabandust. Ei on otsus.

Ei ei pea olema karje. See võib olla rahulik, kindel ja selge. Piir ei muutu nõrgemaks sellest, et sa ei tõsta häält. Kui sinu ees olev inimene seda piiri ei austa, on tegu vägivalla vormiga — olgu see surve, sund või halvustamine. Enda kaitsmine ei ole ülbus. See on vastutus iseenda ees.

Kolmas samm: jookse

Keegi ei pea hakkama sprinteriks. Mõte on lihtne: kui sulle ei meeldi, kus sa oled, liigu. Sa ei ole puu. Sa ei pea paigale jääma. Olukorrast eemaldumine on oskus, mitte nõrkus.

See võib tähendada ruumist välja astumist, kui sind survestatakse tegema midagi, mida sa ei taha. See võib tähendada kodust lahkumist, kui seal toimub vägivald. See võib olla ajutine samm. See võib olla lõplik otsus. Peamine on: ära jää keskkonda, mis sind kahjustab. Turvalisus on tähtsam kui näiline rahu.

Neljas samm: võitle

See samm tuleb alles siis, kui muud variandid on otsas. Võitlemine ei tähenda vastasseisu tugevamaga. See tähendab lühikest sihipärast tegevust, mille eesmärk on vabaneda ja pääseda. Enesekaitses ei otsita võitu, vaid väljapääsu.

Paljud enesekaitsekursused teevad mind murelikuks, sest sageli õpetatakse seal meeste tänavakaklust. See on vastutustundetu. Tunniajase või isegi viietunnise kursusega ei õpi keegi kaklema, veel vähem võitma füüsiliselt tugevamat ründajat. Olen tegelenud võitluskunstidega üle kümne aasta, sealhulgas võistlejana, nii et tean, kui ettearvamatu ja ohtlik on pärisvõitlus tundmatuga.

Kaklemise asemel õpetan lihtsaid realistlikke võtteid: kuidas sihtida keha nõrgemaid kohti, kasutada küünarnukki, peopesa, põlve, vajadusel ka lööki kubemesse. Mitte selleks, et ära teha, vaid selleks, et tekitada piisav hetkeline eelis ja lahkuda. Seepärast on samm jookse enne sammu võitle. Eesmärk ei ole jääda olukorda, vaid sealt pääseda.

Viies samm: räägi

Juhtunu ei pea jääma sinuga. Abi küsimine ei ole kaebamine. Pöördu politseisse, omavalitsusse, helista ohvriabi kriisiabinumbril. Räägi kellegagi, kes kuulab. Üksijäämine teeb vägivalla tugevamaks.

Eraldi tuleb rääkida nendest inimestest, kes on elanud vägivallas aastaid või isegi aastakümneid. Endiselt levivad müüdid, et hea naine talub, et laste nimel tuleb vastu pidada. Vägivallast väljumine on pikk protsess, sageli käänuline ja tagasilangustega.

Kui sinu elus on selline inimene, on sinu roll toetada. Toeta igat väikest edusammu. Ära kao tema elust, kui ta naaseb koju. Turvalisus ei sünni hüppega, vaid väikeste sammudega.

Vanus ei võta inimeselt õigust turvalisusele.

Vanus ei võta inimeselt õigust piiridele.

Vanus ei võta inimeselt õigust öelda ei.

Enesekaitse ei ole nooruse privileeg. See on inimväärikuse osa. Iga inimene, sõltumata sünniaastast, väärib elu, kus tema häält kuulatakse ja tema keha austatakse.

Ma ei usu, et eakad on nõrgad. Ma näen vastupidist. Ma näen inimesi, kes on üle elanud rohkem kui paljud nooremad oskaksid ette kujutada. Elukogemus ei ole koorem. See on jõud.

Enesekaitse ei tähenda muutumist kellekski teiseks. See tähendab otsust mitte loobuda iseendast. Otsust kuulata oma sisetunnet. Otsust seada piir. Otsust liikuda, kui on vaja. Otsust rääkida. Turvalisus ei ole luksus – see on õigus. Ja see õigus ei aegu.

Kenyas loodi vanaemade enesekaitseklubid

Aafrika HIV-pandeemia ajal levis ohtlik müüt: väidetavalt ravib haigust vanema naise vägistamine. Teine uskumus oli, et see puhastab kuritegudest. Müüt levis kiiresti ja selle tagajärjed olid traagilised – vanemaealiste naiste vastu suunatud seksuaalvägivald muutus massiliseks. Selle vastu võitlemiseks loodi vanaemade enesekaitseklubid. Naised õppisid täiest kõrist ei! karjuma. Õppisid lihtsaid sihipäraseid lööke. Õppisid haaretest vabanema. Õppisid mitte tarduma. Mõne aja pärast tekkis ühiskonnas uus arusaam: vanaemadega ei tasu jamada.

Enesekaitsekursused ei olnud ainus lahendus. Paralleelselt tehti tööd teadlikkuse tõstmise ja müütide purustamisega. Eakas inimene ei ole automaatselt kaitsetu. Kaitsetuks teeb inimese usk, et tal pole õigust vastu hakata. Ja see usk on murdmist väärt.

Vaata lähemalt: Enesekaitse eakatele 60+ koolitus